Arvatav sünnikuupäev oli: 30. juuni 2010
Arvatav sugu oli poiss, mis selgus 20. rasedusnädalal.
Emme mõtles mind oodates: Et ikka kõik korras ja hästi oleks, läheks.
Issi mõtles mind oodates: Eks ka issi mõtles ikka, et kõik pisikesega korras oleks jne.
Oodates kutsuti mind nii: Tibu, Põnn
|
Sünnikoht: Pärnu haiglaSünni juures viibisid: Arst, ämmaemandad, hooldaja ja issi mingi aeg.
Ämmaemand oli: Kersti Killing(hiljem lisandus veel üks, kelle nimi kahjuks ei jäänud meelde)Arst oli: Inge NõmmArstist või ämmaemandast lähemalt: Väga meeldivad olid ja jäin väga rahule.
Emme kirjeldus sünnitusest: Panen meie kohtumise siia kirja.
Kõik algas 8.07 hommikul, kell oli kuskil 7.30, kui tundsin esimest valu ja enam magama ei jäänud, sest olin kindel, et see on siis nüüd see õige. :) Nii oligi.
Kuna magama enam ei jäänud-ärevus sees, hakkasin vahesid kirja panema, mida arst ka teha käskis, et ma mitte ei oleks viimase hetkeni kodus.
Mees ärkas kuskil 8.30, et tööle minna. Rääkisin talle ka muidugi ja leppisime kokku, et kuskil paari tunni pärast lähme haiglasse, vanem poiss läks vanaema juurde. Mul olid asjad veel kõik kokku panemata ja sain natuke rahus tegutseda.
Järgmine päev kusjuures pidin sünnitusplaani koostamisele minema jälle. :D
Tagasi nüüd sünnituse juurde.. vahed olid ikka koguaeg 14-9 min vahedega. Kuskil enne 11 jõudsime haiglasse, mees läks tagasi tööle. Pandi kohe sünnitustuppa, avatust oli ainult 1 cm ja valude vahed ikka samad. Lõuna aeg käis mees mu juures natukeseks ajaks ja siis jälle tööle. 15.00 paiku vaadati jälle avatust mis oli siis ikka 1 cm ja käisin ka UH-s, vaadati kaalu. Aparaat pakkus vist 3600g midagi, arvutasid ka nii nagu vanasti epk*kü-selle tulemuseks tuli siis 4017g, mis läks rohkem täppi. :) Arst proovis ka, et kas õnnestub veed lahti teha ja andurid pähe panna, kuid ei, avatust liiga vähe. Valud olid läinud järjest valusamaks koguaeg aga tihedamaks mitte eriti, ikka jäid nii 6-13 min vahele. Ja nii ma tiksusin õhtu 8-ni välja. Peale tööd tuli mees mu juurde, 20 paiku läks käis koeraga õues ära. 20-st tuli arst, et vaadata avatust, mis oli nüüd 2 cm. Valutasin ikka edasi, mees tuli ka tagasi, masseeris selga vahepeal, käisin mitu korda duši all, seal oli hea, kuid mitte kauaks, sest valud läksid ikka aina tugevamaks ja nüüd ka tihedamaks(mees pani kirja vahed). Valu ma väga ei talunud enam, hakkasin juba igasugu asju nõudma. :D Mingi kella 23-ks olin väsinud juba ja karjusin lihtsalt, et ei jõua. Käskisin mehel arsti kutsuda-kutsus ja ütles, et ma ei jõua enam, mis peale arst lohutas, et see pole veel midagi põhiline ja raskem töö on alles ees. :D Seda oli sel hetkel lohutav kuulda. Nõudsin vist mitu korda keisrit(esimene oli erakorraline keiser ja no ma lihtsalt ei tahtnud neid valusid enam) kuigi tahtsin ise sünnitada ja nii olid ka arstid sellest soovist teadlikud.
Nii, nüüd olin ma voodis ja tehti veed lahti, et vaadata, mis värvi on, olid korras ja pandi andurid lapsele, et vaadata, kuidas ta end tunneb. Mees üritas ikka tukkuda vahepeal aga see ei tahtnud õnnestuda eriti. Nüüd ma enam kellaaegadest ei tea midagi, valud olid suured ja polnud aega seda kella vaadata. Mingi kell siis oli jälle nii, et ma ei jõua jne ja mees oli sunnitud arsti kutsuma. Minu suure hädaldamise peale pakkus siis arst epiduraali, mille nõustumisega polnud mul aega oma valudes. :D Mäletan, et arst veel ütles, et tegelt natuke vara, et avatust ei pidavat nii palju olema. Mees luges mulle selle nõusoleku lehe ette ja vist andsin lõpuks allkirja ka. :D Kuskil 30 min hiljem tulid siis kaks tädi ja hakkasid minuga tegutsema. Esimene süst võttis juba valu natukene vähemaks aga minu jaoks mitte piisavalt, kästi 10 palli süsteemis öleda ja ma pakkusin 6, endal hea nägu peas, arst ka naeris. :) Tehti siis ka teine süst, peale mida oli juba väga hea olla, igaks juhuks pandi ka kolmas ootele. Valud olid kadunud ja hea oli olla, üritasime mehega natuke tukkuda. Siis oli kell 2 midagi. Väga ei õnnestunud, mehest hakkas kahju ja saatsin ta koju ära magama. Arst arvas, et enne varahommikut midagi juhtuma ei hakka. Nüüd sain natuke magada, ämmakas käis iga natukese aja tagant ikka kontrollimas.
Lõpuks ärkasin mingite tuimade valude peale, läksid kiiresti tugevamaks ja siis tuli see kuulus nagu punnitamistunne. Hirmsasti tahtsin midagi välja punnitada. Tegin kõvemat häält, et ämmakas tuleks ja ütlesin, et pressid on peal. Kutsus arsti, vaatasid, et avatust 8 cm. Ei võinud veel. Hakkasid kähku ette valmistama seal asju, aa ma veel helistasin mehele ka, et hakaku tulema, see oli siis kui presse tundma hakkasin. Ma karjusin vahepeal nagu ogar, ämmakas oli kuri, käskis hingata aga ma selline jäärapea natuke ega ei tahtnud kuulata endast targemaid. Arst manitses ka, kuna lapse südametöö oli väga väga paha ja keisriks oli hilja ning pean tubli olema! Lõpuks ikka siis sain hingatud.
Tuli aeg, kus võisin pressima hakata, see ka ei tahtnud õnnestuda ja hingamine kippus ka ikka valesti olema. Mäletan et algul pidin üldse pressima selleks, et mingi äär seal eest ära läheks, et laps ikka välja saaks. Siis hakkasin last välja pressima. Sain vist paar pressi teha, kui nad vaatasid, et see ei vii kuhugi ja tehti lõige. Siis taheti ka veel vaakumiga, kuid selleks ajaks võtsin end nii palju kokku ja andsin endast lõpuks kõik ja saime vaakumita.
4.22 oli siis kell, kui me Rainisega kohtusime. Kisa ei teinud, kuna nii nagu emmegi, oli temagi väga väsinud ja kurnatud sellest kõigest.
Mees kahjuks sündi ei näinudki, kuna sellest kõnest, mis talle tegin kuni lapse kätte saamiseni, kestis see kõik u 25 min. Mees jõudis u 3 min hiljem, kui laps oli käes ja arst juba vaatas last. Meil kodust haiglasse on 30 min tee. Väga ei kahetse ka seda, et ta ei kogenud seda kisamist, tuge oleks ehk rohkem olnud ja siis oleks võibolla ka paremini hakkama saanud. Arst ja ämmakad küll lõpuks kiitsid mind, et olin ikkagi väga tubli! :)
Õmmelda sain kõvasti, kuna ise väike ja laps suht suur 3980 g. siis lõigati lahkliha, mis rebenes kuidagi päraku kõrvalt ka veel. Lahkliha õmblused sain nii sisemised kui välimised, istuda ei saanud korralikult üle 2 nädala. Poiss aga ilus ja terve ja see ka põhiline. :)
Tugiisiku kirjeldus: Raske oli vaadata, kuidas kallis inimene valudes piinlema peab ja oli vahepeal tunne, et ei oska midagi teha.
Kes mind haiglas külastasid: Issi, mamma ja papa, tädi Viktoria
Haiglas veedetud aeg: Haiglas olime 3 päeva kokku ja need möödusid väga kenasti ja rahulikult.
Minu nimi on
Rainis Oskar, see pandi minule
19. juuli 2010 (~1,5 nädalaselt).
Miks just selline nimi? Tegelt oli nimi planis Rainer, kuid järsku toimus mingi plaani muutus lihtsalt ja no ju ta oli nii Rainise nägu. :)
Teised valikud olid: Rainer, Trevor
Minu hüüdnimedeks on: Titt, Poja, Tibu
Tulin esimest korda koju: 12. juuli 2010
(~3 päevaselt)Kodus võttis vastu: koer Nora, suurem vend Ranar, jänesed, mamma ja papa.
Minu esimesest kodust lähemalt: Minu kodu on väge kena ja mugav, uudistada ja vaadata on palju.
Päevast lühidalt: Tulime koju, emme söötis ja jäin tuttu. Ega suurt rohkem midagi. Uudistasin ka mingi aeg natuke uusi nägusid.
Ilm oli: väga palav, päike paistis ja kuskil 30 kraadi sooja.
